ZUMIMALL valvekaamera remont

Eelmine sissekanne oli 8 aastat tagasi! Aga jah, siis toimusid tööelus põhimõttelised muudatused ja aeg ning energia läks mujale. Nüüd on ring täis saamas ja paistab, et saab olema enam aega hobideks.
Õnneks pole blogger maailmast kadunud ja arhiivina ikka tore :)👍

Niisiis, ZUMIMALL on hiina tootja, kelle üks toodetest on kaugjuhitav WiFi valvekaamera välitingimusteks. Täitsa toimiv ja paigaldamine-häälestamine lihtne.
Aga umbes 2 aastat Eesti välistingimusi küpsetas läbi selle valgustussüstemi (vastavalt valikule - valge valgus või IR), nii et öist pilti enam ei saanud. Ööd muutusidki mustadeks.

Kaamera lahtiharutamisel selgus, et valgusallikateks on kolm miniatuurset binaar-LED-i (IR+Valge), mis on koos minimaalse juhtelektroonikaga paigutatud alumiiniumkettale (trükkplaat alumiiniumil).

Mõõtmisel selgus, et IR-LED-d on kõik "surnud", valged LED-d aga võiksid töötada kuid nende juhttransistor paistis olevat sandistunud - täispinge(5V) korral LED-d vilkusid, madalama toitepinge korral õnnestus näidata stabiilset põlemist.
Komponendid on Hiina päritolu ja tähised mittemidagiütlevad, aga peab kiitma, et on olemas üks päris abiks veeb, mis võõraste SMD-komponentide tähiseid aitab mõista ja pakub analooge - https://www.s-manuals.com/smd/.

Suurem üllatus oli see, et LED-d on pandud toimima kõrge stressi režiimis, mille puhul nendel eralduv võimsus oleks aktsepteeritav pigem impulssrežiimis (nt foto tegemiseks). Vt skeemi:

IR-LED-idega on järjestikku ainult 1-oomine takisti! Siiski-siiski - J3Y transistoridega on realiseeritud voolupiiraja, mis võiks IR-LED-idel tähendada summaarset piirangut ~1A ja valgetel ~0,3A (hinnates, et piiramine algab kui J3Y baas-emitter pinge tõuseb 0,5 voldini. Aga kui üks LED läbi põleb, jaguneb vool rühmas ülejäänutele ja nende stress kasvab järsult ja ilmselt fataalselt.

Kahjuks pole konkreetsed LED-d mujalt leitavad kui ainult Alibaba lehelt: https://www.alibaba.com/product-detail/IR-Warm-Cool-White-Bi-color_1600132571739.html , kus neid saab tellida minimaalselt 4-tuhandeliste seeriatena (arvatavasti automaatmontaažilindil).

Enam kasu oleks IR-LED-de funktsionaalsuse taastamisest (öine must-valge pilt oleks ju OK). Kuivõrd sobiv asendus  puudub, siis ilmselt tuleb loobuda valgetest dioodidest ja paigaldada ainult sobivas suuruses SMD IR-dioodid.
Oomipoest leidsin IR25-21C/TR8 1mm laiuse 940nm IR-transmitter-dioodi. Igaks juhuks sai valge valguse 1,5 oomine voolupiiramise takisti ümber tõstetud IR juurde.
Toimibki, aga arusaadavalt väiksema IR-valgusjõuga :-)

Akvavalvur

Proloog

Möödunud aastal (2015 sügisel) murdsid TTÜ magistrandid Sardsüsteemide aines päid aruka maja lahendustega. Kellel sõrmejäljega ukseavamine, kellel patareitoitega ilmajaam, kellel valgustuse juhtimine, ja oli üks tiim ka akvaariumivalve ülesandega. Tegijad said oma projektid kaitstud ja arvestatud, aga lahendused jäid lõpetamata ning kurnatud tiimidel ei jätkunud särtsu jätkata probleemi lahendamist pärast kursuse lõppu.
Aga juhtumisi karjus ka oma akvaarium "valvuri" järele. Kurva kogemusena riknes aasta tagasi veesoojendana (jäi pidevalt tööle) ning 35 kraadises vees hukkus mitu iludust, sealhulgas oma 15-aastane igati ponks tontsäga.
Olin juba varem teinud ja edukalt rakendanud karusellprintsiibil automaatsöötjat, mille käivitas elektromehaaniline kell koos valgustusega. Lihtne ja tõhus. Aga mitte terviklahendus kõigi avaariumiga seotud seadmete jaoks. Olukord oli selline nagu Gary Oldmanil kultusfilmis "Viies element", et kui sa tahad midagi tehtud saada, pead ikka ise ära tegema.

Akvavalvur

Akvavalvuri põhimoodul on paigutatud kompaktsesse (isegi liiga kompaktsesse) akrüülplastist kokku kleebitud karpi. Ülapaneelil vasakul on menüü-joystick, paremal valgustuse ja pumpade töö käsitsilülitid. Esipaneelil vasakult paremale: RGB-LED, LCD-ekraan ja PIR sensor. Helesinine värvus tähendab muuhulgas, et läheduses on tuvastatud inimene (ka fotograaf on inimene), mis tähendab lülitusrežiimides mõneti teistsuguseid käitumisi.
Akvaariumisse uputatav veekindel termoandur on seadme ees juhtme otsas.
Tagapaneelil on pistikupesad veesoojendi, valgustuse, filtri pumba ning õhustaja jaoks, paremal küljel USB pesa toitekarusselli ühendamiseks.

Disain

Sisendid

1. Reaalaeg (pole midagi parata, kalade käitumine peab käima samas rütmis inimese elurütmidega)
2. Vee temperatuur (üks ääretult oluline näitaja, mille mõõtmine on samas kõige lihtsam)
3. Fototakisti ümbritseva valguse intensiivsuse mõõtmiseks (seade peaks suutma eristada pimedat ja valget aega)
4. Inimese lähedus (PIR andur inimese läheduse tuvastamiseks ning mis koos ümbritseva valguse intensiivsuse indikaatoriga aitab akvaariumi valgustust intelligentselt juhtida)
5. Liides juhtnuppudega (valgust, pumpi peaks saama ka käsitsi juhtida, kasvõi hoolduse ajal)
6. Joystick-mikrolüliti menüüs ringiliikumiseks ja tegevuste valikuks

Väljundid

1. LCD displei 
2. Toitmine, seatav kuni 2 aega ööpäevas, 15 min täpsusega
3. Valgus, seatav kuni 2 sõltumatut intervalli 15 min täpsusega
4. Veesoojendi (tegelikult autonoomse termorelee põhise veesoojendi järelkontroll), seatav max ja minimaalne temperatuur
5. Õhustaja, seatav 2 režiimi (eraldi päeva- ja öörežiim), töö- ja puhketsükli kestvused seatavad sõltumatult 15 minutilise sammuga (15, 30, 45, 60, 75 ja 90 minutit)
6. Filtripump, seatav 2 režiimi (eraldi päeva- ja öörežiim), töö- ja puhketsükli kestvused seatavad sõltumatult 15 minutilise sammuga (15, 30, 45, 60, 75 ja 90 minutit)
7. Hooldusajad (vesi, filter) - tsükli pikkus, järelejäänud aeg järgmise hoolduseni 
8. Helisignaal andmaks märku häiretest või hooldusvajadusest

Platvorm

Siin oli asi lihtne. Kuna õppeaines, millega on järgmisel õppeaastal jälle tegemist, oli kasutusel TI MSP430 ühe-plaadi mikrokontrollerid, siis paistis, et oma isiklike oskuste tudengitega pariteetsel tasemel hoidmiseks tuleb samalaadset platvormi kasutada. Konkreetselt sai valitud alumisest otsast pisut võimekam MSP430F5529LP koos Sharp96 LCD tütarplaadiga. See Sharp inspireeris kohe algusest peale kuna tema ekraani resolutsioon on 96x96 pikselit. Juhtumisi 96 = 24 x 4. Capish? Ehk siis võiks veerand tunni täpsusega animeerida ööpäevas toimuvat!

Sharp96 LCD moodulil on ka paar mahtuvustundlikku ala, mis võimaldaks lihtsa menüü juhtimist realiseerida. Paraku MSP430F5529LP emaplaadi korral polnud kõik alad kasutatavad (ülekate I2C-ga, mis on aga vajalik reaalaja kella jaoks), mitõttu tuli menüüjuhtimine eraldi realiseerida, milleks sai eraldatud 4 sisendit joystik tüüpi lülitile. Ahjaa - joystick omab viit kontakti - aga kuna teatud kombinatsioonid on mehaaniliselt välistatud (ei saa korraga nt paremal ja vasakule vajutada), siis sai üks võimatu kombinatsioon paari dioodiga viienda nupu alla pandud. Edasine on juba tarkvara ülesanne.

Üldiselt on seadmel 2 töörežiimi - autonoomne töö ja häälestamine. Autonoomse töö ajal huvitab kasutajat vaid primaarne info (kellaaeg, vee temperatuur, täiturite sees/väljasolek, alarmid). Siin tuligi mängu 96 pikseliline rida, milles on esitatav ühel lineaarsel real nii ööpäeva töörežiimid kui ka jooksev hetk:

Niisiis siin on esmalt 2 numbrit - jooksev aeg ja temperatuur. Nende all on neli aegrida 00:00-st kuni 23:59-ni, kusjuures üks piksel (pikseli laiune kriips) vastab 15 minutile.
Pikem aktiivsus on esitatud jämedama kriipsu või jutiga ning jooksvat hetke esitab valge katkestustriip ajajoonel. Näiteks valgust jagatakse ööpäevas kaks korda, esimene umbes tunnine tsükkel on hommikupoole, teine algab hilisõhtul ja kestab üle südaöö kuni 00:15-ni.
Loomulikult peab olema võimalik kõiki parameetreid sättida, milleks on ammendav menüü:

Edasine on suurelt juba programmeerimise tehnika.
Seade salvestab erijuhtumid (tuvastatud häireolukorrad, taaskäivitamised, sensoritõrked jne) välisesse EEPROM-i."LOGI"-režiimis saab neid lehitseda ja logi kustutada.

Hooldusrežiim

 Aegajalt vajab akvaarium hooldust - veevahetus, põhja- ja seinte puhastamine, taimede korrastamine, filtrikäsnade läbipesemine jms. Hooldusintervalli soovitusi leiab nii käsiraamatutest, kalapoodide veebilehtedelt kui ka foorumitest. Oma väljakujunenud graafik on veevahetuseks 2 nädalat ja filtripesu 3 kuu järel, millega kalad näivad hästi leppivat. Neid parameetreid saab akvavalvuri menüüvalikus "HOOLDUS" sättida. Akvavalvur peab meeles hooldusintervalle ja annab märku kui üks või teine loendur on nulli jõudnud.
Hoolduse peale kulub praktikas vähemalt pool tundi ja selle ajal ei oleks pumpade-valgustuse automaattöö kuidagi teretulnud. Tõsiseks ohuallikaks on veesoojendi, mis teoreetiliselt võib rikneda või hoolduse käigus puruneda nii, et võrgupinge vette lekib ja hoidku jumal kui sel ajal käsipidi akvaariumis sobrad. Õpetlikke "fööni- ja vanninalju" on filmides juba piisavalt nähtud.
Seepärast sai realiseeritud spetsiaalne hooldusrežiim, mille ajal on küttekeha välja lülitatud ning pumbad-valgus hooldajal käsitsi sättida. Hooldusrežiimi inditseerib LED-i roheline valgus ning selle vaikimisi kestuseks sai pandud 45 minutit. Loomulikult võib hooldusrežiimi varem lõpetada, mille järel taastub automaatrežiim.

 Toitekarussell

Kaladega peab suhtlema ning toitmise käigus tuleb see kõige paremini välja. Kui aga on puhkus või pikem lähetus, siis peab automaatika inimest asendama. Nendeks puhkudeks saigi "treitud" toitekarussell.
Karusell kujutab enesest 12-sektorilist 8mm paksusest akrüülklaasist ketast, mis on paigutatud kahe plaadi vahele, milles on vaid üks toitesektori mõõtudes ava. Ketast pöörab aeglustiga samm-mootor, mille juhtimiseks on omaette mikrokontroller. Kontrolleri karbikesel on nupud ketta  käsitsi pööramiseks (algasendi sättimiseks), ülejäänu on matemaatika.
Akvavalvur on liidestatud toetekaruselliga praegu vaid ühe juhtsignaaliga ega anna tagasisidet toidu olemasolu ning toitmise õnnestumise kohta sektorites. Signaali saabumisel (akvavalvur omistab "1"-e 15-ks minutiks) pöörab mikrokontroller ketast aeglaselt ühe segmendi võrra ning läheb seejärel ooterežiimi ootamaks uut käivitussignaali.
Pole raske ära tabada, et karusell on võimeline vaid 11-t portsu keerama. Aga tagasiside puudumine - no kes keelab lihtsat veebikaamerat kasutamast, mille vaatevälja jäävad nii kalad kui ka toitekarussell, sest oma silm on kuningas ja ega massinat saa uske.

 

EMI

EMI - Electromagnetic Inference. See oli paras pähkel. Moodul, mis ilma induktiivseid koormusi lülitavate releedeta toimis laitmatult, kukkus esimestel katsetel kokku pea iga kord kui pump või luminofoorlamp sisse või välja lülitus. Süüdi oli ka kompaktne disain, mis asetas liinipinge komponendid vaid mõne cm kaugusele juhtplaadist ning selle komponentidest. Kohe algul tulnuks mõelda korraliku Faradi puuri stiilis varjestusele ja ahelate paremale lahutamisele. Lahendused, mis kõik nõksukese aitasid ning kokkuvõttes "päeva päästsid":

1. Valitum toitemuundur (elementaarse sisendfiltriga)
2. Toiteahelate ülekontroll (üks maanduspunkt)
3. Ohtralt silukondensaatoreid kõigile toiteahelatele trükkplaadil
4. Valvekoer e WDT protsessori resettimiseks kui protsessor jääb "rippuma", oodates lõputus tsüklis vastust sensorilt
5. Kõikide oluliste olekuandmete hoidmine reaalaja kella mälus (selleks on seal ruumi oma 56 baiti), et neid reset-järgselt automaatselt taastada
6. Analoogmõõtmiste tulemuste keskmistamine üle mitme sämpli, üksikute äärmuslike andmenäitude ignoreerimine (tõenäoliselt EMI häirest põhjustatud andmebiti muutus)

No-pin-processor

Millised on vähima väljaviikudega arvuga protsessorid?

Näiteks Microchip[1] tootevalikus on 6-väljaviiguga 8-bitiste protsessorite seeria PIC10. Selle tippesindaja PIC10F322 omab 896 baiti (512 sõna) programmimälu, 64 baiti muutmälu, töötab sagedusega kuni 16MHz, sisaldab 3-kanalililst AD-muundurit, kaht 8-bitist taimerit ja töötab toitepingetel alates 1,8 V (madala toitepingega versioon). Lisaks terve hulk pisifunktsioone, näiteks integreeritud temperatuurisensor, mis teevad protsessorist tõelise arupuru kaaslase, mida võib “visata igasse ruumipunkti selle entroopia vähendamiseks”[2]. Arvatavasti sobiv lisand sensoritele, muunduritele ja teistele elektroonikaseadmetele lokaalseks mini-infotöötluseks. Kaks väljaviiku kuuest kulub ära toite jaoks, aga ülejäänud neli on multifunktsionaalsed rakenduse jaoks.

 

SOT-23 korpus, u 3x3 mm

 [vt. http://www.microchip.com/wwwproducts/Devices.aspx?product=PIC10F322]

Kas saab vähemaga?

Nelja väljaviiguga protsessor paistab olevat selline miinimum, millest allapoole on raske minna. Kaks toiteühenduse jaoks, ülejäänud kaks vastavalt andmesisend ja väljund (jadakood). Pool-dupleks (vahelduvrežiim) andmevahetuse korral piisaks ka kolmest klemmist. Protsessori ainsaks ülesandeks võib olla ka ainult konkreetse lainekujuga signaali väljastamine ja siis on vaja ainult väljundklemmi.

Kas saab veel vähemaga?

Iseenesest võib andmevahetuseks kasutada toiteklemme, sellisel juhul tuleb kas kiibist väljaspool andmeside eraldada toitesignaalist või tagada kiibiga sellises kodeeringus andmeside, et sellelt on võimalik energiat näpata. Tulemus – kaks klemmi.

Kas saab siiski veel vähemaga? Muidugi saab, elektrilisi väljaviike pole üldse tarvis. On võimalik saada energiat keskkonnast kasutades valgusenergia muundit või MEMS (Microelectromechanical systems) lahendusi erinevate keskkonna füüsikalis-keemiliste protsesside muundamiseks sisemiselt kasutatavaks elektrienergiaks. Samamoodi saab selline kiip oma töötluse tulemust ilmutada – näiteks valgus- (elektromagnetvälja) impulssidega või MEMS aktuaatoritega, mis mõjutavad välist keskkonda.

Sageli eeldame me protsessorilt töökohal programmeeritavust, s.t. koos andmeside viikude kaotamisega tuleb lahendada ka eriolukorra võimalus, mille korral läheb protsessor programmeerimisrežiimi. Lihtsam on seda teha sisselülitamishetkel, aga kui protsessor on väga osav ümbritsevast keskkonnast energiat korjama, siis võib selle seisma „näljutamine“ olla küllalt tülikas. Võib ka ette näha keskkonnas erisituatsiooni tekitamist (näiteks jahutades kiipi oluliselt külmemaks tema tavapärasest töökeskkonna temperatuurist), mida kiip interpreteerib korraldusena programmeerimisrežiimi minemiseks. 

Siin meenub avalugu Vernor Vinge raamatust „A Fire Upon the Deep“. Selles hävitas ultimatiivselt kuri tehisintellekt üle suure distantsi kosmoselaeva, millega inimesed põgenesid, olles kaasa võtnud tundlikku infot kurja tehismõistuse kohta. Kuri aru kasutas selleks vaid nõrka sidelaserit, millega ta suutis ühe anduri protsessori ümber programmeerida ja tekitatud ussiagu kaudu hukutava koodi juhtimissüsteemi saata…

Aga kokkuvõttes käituks ilma elektriliste ühendusteta kiip paljuski nagu elusrakk… ilma paljunemissuutlikkuseta, aga see-eest väga usaldusväärsena ja pikaealisena.

K.T.
Tallinn, mai 2015

---

[1] 6-viigulisi kontrollereid on teisigi, nt. Atmel tinyAVR

[2] Ka puru maksab, üksikprotsessori ligikaudne hind hulgiostjale (partii suurus 5000) on 30-40c sõltuvast konkreetsest PIC10 seeria mudelist.

DMX 4-kanaliline kontroller PAR56 vol 2

Sai ostetud Oomipoest uus PAR56 projektor firmalt Skytronic selle mõttega, et kopeerin mugavalt vana disaini, lisades projektori juurde oma pisikese 4-kanalilise DMX512 kontrolleri.
Paraku selgus, et elu on ikka edasi läinud ja konkreetsel mudelil oli nelja DMX kanali (Red, Green, Blue, Dimmer) asemel 5 DMX kanalit ning nende järjestus ka pisut teistsugune (Dimmer, Red, Green, Blue, Strobe). Sellele vaatamata pidanuks vana kontrolleriga saama põhifunktsioone kontrollida, aga tühja...
Esmalt tuli korrigeerida DMX signaali kuju vastamaks täpselt Wikipedias kirjeldatule. Korralik IDLE nivoo, BREAK signaal, MAB jne). Esimese disaini juures olin IDLE 0-nivoo peale jätnud, aga vana projektor selle peale ei protesteerinud. Muutsin sobivalt väljastatavas signaalis kanalite järjekorda ja viiendat kanalit võis hoopis ignoreerida, kuna puhast Strobe kanalit ei kavatsenudki kasutada - see oli sigaaeglane - kiireim vilkumine oli umbes sekundilise intervalliga, aeglaseim minutites! Juhendi järgi pidanuks ka RGB kanalite peal väärtused 127-255 tähendama Stobe funktsionaalsust, aga jällegi tühja ... kogu koodivahemik 0-255 oli värvi heleduse reguleerimiseks. Nii et mingi tüng.
Strobe väärtus '0' tähendas "no stobe" ja nii sai programmi ka muudetud.
Teiseks ei tahtnud PAR56 külmstardist kuidagi DMX signaalile reageerida - väga visalt vahel õnnestus käima saada, "kuumalt" ikka toimis. Katsetamise käigus selgus, et algul tuleb anda DMX signaal koos korraliku Strobe väärtusega (255) ning kusagil sekund hiljem Strobe nulliks teha. Jälle paar iseenesest mõttetut koodirida juurde, aga see oli pisiasi.
Lõpuks põles veel üks punane valgusdiood läbi, jättes projektoril tummaks 4 järjestikust LED-i. Püüdsin nii Elfast kui Oomipoest saada ekvivalentse valgusjõuga asendust valgusvihuga ~15 kraadi, aga päris nii head ei leidnudki. Teiste hulgas üks pisut kööbakam siiski silma ei paista.

Igatahes lõpuks värk toimis! I did it again! [25.01.2013]

Koduvaht

Juba õige mitmes versioon kodusest uksekellast sündmuste logijast. Arvestab keskmise korteri-majaga, kus on 2 sissepääsu, õuevärav, garaaž jms. Hea märgata kui väravast käiakse, millal on keegi ukse taga kella andmas käinud, kas postkasti on midagi pandud jms. Ei asenda kaugeltki mitte professionaalset valvesüsteemi, aga täiendab seda, olles samas unikaalne ja omanäoline.

Spetsifikatsioon:

• 3 optiliselt isoleeritud digisisendit (logitakse avatud-suletud, kaasneb helisignaal)
• 2 tavalist digisisendit (logitakse avatud-suletud, kaasneb helisignaal)
• 3 erinevat uksekella sisendit (logitakse), igaühele sõltumatu monofooniline meloodia või MP3
• üks uksekella sisenditest on optiliselt  isoleeritud
• 2 temperatuuriandurit
• Logimälu sügavus 1023 sündmust

Baseerub PIC18F2520-l, võrgupingest sõltumatu reaal-aja kellaga (DS1307).Tarkvaraliselt paras pähkel - monofoonilise muusika esitamine nõuab taimeritega parajat mängimist, displei vajab kontrollimist ja juhtnupud jälgimist (üle I2C liidese). Monofoonilise muusikaga oli pigem lihtne, lahenduse printsiibid olid omal varnast võtta juba kunagiste tipi õpingute aegadelt 80-te algul kui sai ehitatud esimesed monofoonilise muusikaga uksekellad.
MP3-mängijana on kasutatud laiatarbe mälupulk-mängijat (baseerub SIGMATEL Inc. kiibil STMP35XX), mida saab juhtida tema juhtnuppudele vajutuste emuleerimise kaudu - nõudes optilist lahutamist ülejäänud ahelatest ja omaette taktiga komponendi taimingu ning vastavate signaalijärjestustega mängimist. MP3 väljundi digimürast päästmiseks tuli tekitada võimendile (TDA2822M kiibil) galvaaniliselt lahutatud toide.

Korpuseks sai vana 9600 bps modemi oma :-)
Ekraanil on näha jooksev aeg, sise- ja garaaži temperatuur (talvel võib minna alla nulli ja kartulitega-hoidistega võib juhtuda siis üht-teist ebameeldivat).
Teisel real on viimase sündmuse aeg ning kolmandal selle kirjeldus.

Alumine pisike ekraan kuulub MP3 mängurile.
Nuppe on minimaalselt - logi vaatamine, kellamuusika valik ja kellaaja sättimine. Tjah, seade ei salvesta sündmusi kui elektrit pole, aga elektri tagasitulek ise on üks sündmus, mis pannakse kirja.

WHS 2011 disappointment

Why?
User of the first Windows Home Server (aka v1) launched in 2007. I ordered installation disks from www.newegg.com and set up computer taking into account minimal power consumption - finally HS is an additional device consuming energy always some other computer at home is in use.
Processor Celeron 440 2.0GHz, GigaByte board and 1GB memory (it was required 512MB), two (later added one more) Western Digital Green disks. The WHS v1 was installed fluently and connecting computers and uses was simple and transparent. Very useful is Lights-out add-in which is keeping an eye on computers and when last one will be shut down then 10 minutes after that server will hibernate, minimizing power consumption. I appreciated duplication of selected resources. Although it is only software controlled functionality at least on some of cases of one disk failure it does not mean loosing of important files duplicated on some another drive.
Another useful add-in appeared to be Twonky server, standing for steaming media - photos, music, videos for devices following DLNA® standard e.g. to Sony Blue-ray player BDPS370 connected to widescreen TV - right place to watch everything. Twonky is not free product but it justified many spent being relatively stable and doing what promised.
The third useful add-in enabled to make backups of home computer itself and collected backups. I didn't long worry about it long making sometimes only external back up of media resources which were duplicated anyway. But agree, the right strategy is to back up externally everything. Not too often but still.
Although WHS functionality and service was well stable then Twonky sometimes failed just when you had dear guests and home video or photos of recent trip was planned to be demonstrated.
Of cause when WHS 2011 was announced with all promised bells and whistles together with DLNA functionality it was difficult not to start thinking of upgrade. Amazon.de offered OEM version of WHS relatively cheap (59€) but delivery was expensive one - 20€. So on one nice day it arrived - box inside of what was DVD box.
There are somewhat higher requirements to computer - contrary to WHS v1 WHS 2011 is 64-bit software so processor has to support this, in addition the minimum memory required is 2 GB. In my case only memory was necessary to add, processor met requirements. More inconvenient was the fact that old backups are incompatible thus special attention was needed for transfer to new system to keep own precious files duplicated somewhere else just for case. I freed up one 500GB disk for new WHS (luckily had less than half of server storage in use and it was well possible) and kept old system on two disks just for case there is need to pick up something from old installation. Wise decision!

WHS 2011 installation went painlessly; about 50 updates were installed too. After setting up users, connecting computes and installing lights-out add-in (which melted much better with new WHS) I was ready to enjoy as effortless media streaming experience. Wrong. Although I succeeded to get server visible in Sony player none of content was not displayed either played. And so it remained, obviously certain mismatch in DLNA standard or some other incompatibility. Windows sticking to own WMP formats is known but home videos are all divx. Web didn't help much. One reference described similar situation as I had but solution was missing. Probably Xbox or some other MS compatible devices will work but I had no will at all to start replacing other home equipment.
Moreover the disk management was not as smart as in case of WHS v1. No duplication! Meaning that the importance of regular external back-up is very high - in case of single disk failure all on that will be lost. So despite better user interface more IT-specific management and attention is required compared with old v1 WHS.

So I returned to old WHS. Returned wisely preserved disks, launched it again, replaced client software in home computers and felt as at own home again. Even Twonky server was functioning. :)

Update. Just learned that although Twonky media server add-in for WHS is discontinued, there is newer and free DLNA server compatible with WHS 2011 - Serviio. So...

Kõu kaugvalve

Kaugvalve pole mingi raketiteadus, aga rahuldava lahenduse leidmine võttis ikka aastaid aega.Probleemiks ka see, et sideühendused jälgimiskohas napid ja tülikalt liiga kallid. Ka kippus süsteemi kokkusaamine poolfabrikaatidest nõudma rohkem häälestust ja programmeerimist kui oleks olnud aega. Selleks, et kord nädalas või kuus valdustele pilku peale heita, tundus olevat mõttetu telekomioperaatoritele püsivalt kuutasusid maksta.
Aga siin see komplekt on:

• Ontech GSM 9030, hind €124
• Ülepingekaitse €10
• Tele2 Smart kõnekaart (laaditakse ainult kasutuse järgi, SMS hind 0,04€)
• Veebikaamera INSTAR IN-3010 Amazon.de-st €99  (+€20 saatekulusid)
• KÕU ruuter ZTE AR550 €78 (+ kuutasu €19,04, lepingu võib aastas 9-ks kuuks peatada)

Ontech GSM 9030 on kompaktne GSM juhitav-jälgitav valvejaam, mille juurde saab ühendada täiendavaid valveseadmeid (nt.infrapuna-liikumisandur, suitsuandur, termoandur jms.), lisaks võib seade lülitada sisse täiendavaid võrguseadmeid lokaalselt või üle lokaalse raadioside kaugemalgi. Nii et tubli seade küll.
Vältimaks osaliseltki pahandusi kõikuva liinipingega ja äikesehäiretega on Ontech ühendatud võrku läbi ülepingekaitse.
KÕU-ga on selline lugu, et tavapaketis on sisenevad pordid lukus. DynDNS.org vahendusel saab küll seadme IP iga kell teada, aga ruuteri suunas lubatakse sisenevatest portidest ainult nr 113-t. 113 on aga Unix ajastust pärit protokolli jaoks, mida veebilehitsejad kuidagi ei taha näppida.
 Firefox jaoks on siiski toimiv häkk olemas, vt. siin (parameetriks tuleb panna 113), aga paraku ei lubata Firefox korral kogu INSTAR kaamera funktsionaalsust. Microsoft Explorer lubab enamat läbi ActiveX komponendi, aga selleks tuleb Exploreri turvaseadistustes teha järeleandmisi (Tools -> Internet Options -> Security -> Custom level -> Download unsigned ActiveX controls -> Promt). Siiski, see võte ei olnud piisav igal arvutil, kohati oli ja kohati polnud port 113 probleemiks.

Süsteemi kasutusskeem on siis selline: 

1. SMS Ontech-le, et lülita toide sisse, millega pingestatakse Kõu ruuter ja veebikaamera.
2. Oodata umbes 3 minutit kuni seadmed initsialiseeruvad ja ühenduvad
3. Avada veebilehitsejas vastav DynDNS serveris registreeritud valvatava objekti veebileht (nt. kui objekti nimeks on antud valvepunkt1, siis aadressiks on http://valvepunkt1.dyndns.org:113)
4. Logida sisse kaamera administraatorina, et kaamerat juhtida - initsialiseerimise järel on kaamera suunatud mingisse jaburasse punkti) ja pilt käes! ActiveX all ka muud viled nagu kahesuunaline audio, sessiooni salvestamine jms.
5. Lülitada toide välja saates vastava SMS-i Ontech-le. Sellest sammust saab loobuda kui esimese SMS-ga anda ühtlasi ette aeg kui mitu tundi toide peab peal olema. 

Peab arvestama, et seadmed on üsna energiasäästlikud. Ontech 0,5W ooterežiimis, max 4W, ruuter ja kaamera kokku ~20W. Ööpäevane tarbimine ~0.5kWh, mis maksab umbes 5 eurosenti. Üks SMS maksab sõltuvalt operaatorist 12..16 eurosenti (Tele2 võrgus ka juba tasuta). Üldiselt pole mõtet iga päev plõksida...

 Aga maailmatunnetus avardus jälle ja CO2 jalajälg palju suuremaks ei läinudki :-)